Postitused

Siin näed kõiki selle kasutaja tehtud postitusi, mis asuvad foorumil, millele ka sul on ligipääs.


Teemad - surra

Leheküljed: [1] 2 3
1
Üldine arutelu / Meretaseme kaart
« : 20:52 13.09.11 »
http://on-line.msi.ttu.ee/kaart.php - mida teha, et Vilsandi saaks sellele kaardile?

2
Üldine arutelu / Vilsandi fotogalerii
« : 15:26 23.07.11 »
Kuna siin on inimesed küsinud kohta, kuhu saab riputada Vilsandiga seotud pilte,
siis tegin Picasasse konto (ligipääs küsi minu käest siinsamas või raul(ät)vilsandi.info).

Pildigalerii lingi leiab foorumi päises-paremal olevast valikust "Vilsandi fotogalerii" või
saab minna ka otse https://picasaweb.google.com/112294661748077552046/

Parimad pildid lisatakse hiljem ka Vilsandi Wikisse, ajalooarhiivi.

PS Piltide lisamisel palun teha iga kord uus kataloog, mille nimi sisaldab aastat, sündmuse nime (kui on),
kuupäeva ning piltide lisaja nime. Näiteks: "2011 Vilsandi laulupidu 15.-17. juulil. Pildistas Ivan Orav"
PSS Samuti tuleb vaadata, et pildikataloog saaks ka avalikuks (Edit visibility -> Public).

4
Sel päeval on kõik eestimaalased oodatud korraldama ja osalema erinevatel talgutel, et vajalikud tööd ühisel jõul ära teha.

http://www.teemeara.ee/

5
Üritused / Vilsandi tuleb üritusi
« : 18:50 08.03.10 »
Tsiteeri
Tere
 
Plaanin oma korralise RMK üritusena 9. mail looduskaitsekuu avamisena huvilistele paadireisi Vilsandile kui Eesti looduskaitse hälli, matka saarel ning hiljem kohtumist vilsandlastega paadisadamas. Uudistajaid inimesi arvan nimekirja ühe suure bussitäie, alla 50 inimese, mis nad Papissaareni toob.Paadisõidu järel tuleb Vikati sadamast  matk Tolli juurde, Mändrist mööda majaka alla ja väikeste kõrvalpõigetega varemkäidud teest tagasi - kokku 2,5-3 tundi. Seejärel on pakutav lõunapaus MTÜ Loona poolt (Maarika Toomel) Vikati juures ja enne ärasõitu vilsandlastega kohtumine.
Kas soovite kuidagi kaasa lüüa? Ehk on saare inimestel huvitavaid ideid? Kas kohtumise mõttel on üldse jumet?
 
Ka RMK peakorter korraldab 14. augustil Vilsandile külaskäigu.  Selle järel on kell 15 Loonas kogunemine, kus on lõunapaus, uue püsinäituse avamine, Riho Sibula kontsert.
Tean, et ka Keskkonnaamet teeb sellel päeval  saarele retke.
 
Tervitades ja perele head naistepäeva soovides
 
Kadri Kullapere

6
Tule osale 5. veebruaril kell 13 teabepäeval
"KLIIMA MÕJU LOODUSLIKULE MITMEKESISUSELE".
Üritus toimub 100. juubeliaastat tähistava Vilsandi rahvuspargi keskuses Loona näitusemajas.

PROGRAMM

  • Taani saatkonna näitus "Kliimamuutus – globaalne väljakutse" ja lühifilm, võimalik osaleda viktoriinis
  • Illustreeritud ettekanded ja arutelud
  • Tasuline kohvipaus MTÜ Loona poolt
  • Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees – Mart Jüssi
  • Keskkonnaministeeriumi kliima- ja kiirgusosakonna nõunik – Karin Radiko

Üritus on tasuta ja lõpeb kella 15 paiku.

Lisateave ja registreerimine: kadri.kullapere(ät)rmk.ee
tel: 454 6880 või 530 12772

Koostöös RMK, Keskkonnaamet, MTÜ Loona

7
Hea vilsandlane,

Kutsun sind osalema Vilsandi Üldkogu koosolekul.
Toimumise aeg ja koht: 9. oktoober 2009 Vikati sadam kell 11-13

Päevakord:
1.   Aruanne külavanema  tegevustest 2008/2009 – Neeme Rand
2.   Arengukava täitmise kokkuvõte – Arvo Kullapere
3.   2010-2011 tegevuskava projekti arutelu – Neeme Rand
4.   Arengutest jäätmekäitluse korralduses Vilsandil – Tormis Lepik
5.   Muud küsimused

Üldkogust on oodatud osa võtma kõik, kellele Vilsandi tulevik on oluline.
Hääletamist vajavates küsimustes omavad hääleõigust kõik elanikeregistri andmetel seisuga 9.09.2009 Vilsandil registreeritud täisealised kodanikud.

Kohtumiseni,
Neeme Rand
saarevanem
5058271

8
Kuna rästikuid on Vilsandile siginenud, siis ilmselt ei jookse see teadmine maha:
http://www.bioneer.ee/bioneer/kk/BLOGIVALIK%3A_R%C3%A4stikuhammustus%3A_mida_teha%3F_%28Erik_Puura%29.aid-1134

9

NELJAJALGSED NIIDUKID:
Suve jooksul kaalutakse ja sorteeritakse
lambaid paar korda, et näha kui suureks
loomad on kasvanud ja kas on probleeme.


Autor: Heli Salong
Kolmapäev, 29. juuli 2009.


Eile hommikupoolikul sõitis Saaremaa Ökotalu peremees Koit Kull taas Vilsandile, kuid sedakorda mitte ainult oma lambaid vaatama, vaid ka kadakaid raiuvate talgulistega juttu ajama.

“Lähen neid tervitama ja tutvustan oma firmat ning tegevusi,” mainis Kull, kelle sõnul on nii talgulised kui tema lambad väljas ühise asja eest, ”koos saame kadakate pealetungile piiri panna, rannakarjamaad taastada ja säilitada.”

Talgulised on Vilsandile saabunud Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel ning Kulli sõnul on tegemist väga fantastiliste inimestega üle Eesti, kes tahavad seda tööd teha. “See on suur abivägi meie tegemistele,” lisas Kull ning oli rahul tõdemusega, et ka tema lambad on ohtralt kiidusõnu kuulda saanud.

“Lambad teevad oma tööd,” muheles Kull heast meelest.
Lambad olid Vilsandil ka eelmisel suvel, kuid sel aastal on neid juba 800 ja lisaks suurele saarele, nosivad nad puhtaks ka kahte naabruses asuvat laidu.

Lammaste režiim on selline, et poegimised toimuvad kodulaudas, kuid juunis aetakse suured ja väiksed villakerad suure traktori kärusse ning sõit üle mere võib alata. Oktoober on äratoomise kuu ning villa niitmine toimub kodulaudas.

Küll aga loetakse Vilsandi lambad suve jooksul paar korda üle.
“Meil on lambad elektroonilist kiibistatud ja kaaluarvuti loeb kõik üle. Teeme inventuuri, kas mõni on kaduma läinud ja samas sorteeritakse jäärapoisid automaatselt eraldi. Suve jooksul kaalume ja sorteerime paar korda, siis saame aru, kui suureks meie loomad on kasvanud ja kas on probleeme,” täpsustas Kull.

Seda, et mõni loom hukka saab, see on nii suure karja puhul loomulik, aga õnneks pole Kulli sõnul lambavargad veel saarele tegusid tegema tulnud.
Lambad on elektrikarjus-aiaga tarastatud ning kokku on aeda kümmekond kilomeetrit.

“Meie mobiilsed aiasüsteemid saab kergesti ümber paigutada, kui kuskilt sööt otsas ja kokku tuleb sel suvel lammastel puhtaks süüa 200-230 ha,” tõi peremees välja oma loomade töökohustuse.

Kull ise väga tihti saarel käima ei pea, sest tal on kohapeal kaks abilist.
“Meil on kaks hästi tubli inimest, Indrek Süld ja Aire Treirat, kes iga päev lammaste ja aedade olukorda kontrollivad ning ka kadakate raiumist korraldavad. Usaldan neid täiesti,” on Kull rahul.
Rahul on mees ka selle poolest, et tema lambad teevad just seda, millest mees on unistanud.

“Meie firma üks alusstrateegiaid on hooldada Saaremaa rannikualasid ja kui kaks aastat tagasi Arvo Kullaperega kokku saime, siis ta rääkis just sellest, et Vilsandi rannikualad kasvavad täis. Nii see koostöö algas ja ma loodan, et järgmisel suvel jätkub,” sõnas Kull.

http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=31023

10

KAKS PIKKA JAANI JA MARGIT:
Saarevaht Jaan Tätte (vasakul),
Margit Tätte ja teadlane Jaan Teär


Autor: Aare Laine
Esmaspäev, 27. juuli 2009


Hommik tõotab sooja päeva. Ergud päikesekiired lubavad juba varasel tunnil särgiväel õue lipata. Tuulepluus jääb esikusse jahedamat ilma ootama. Või võtta igaks juhuks kaasa, mine tea, kas mere peal paadis ongi nii soe? Ei. Suvi ju. Milleks ülearuseid asju kaasa tassida. Fotokas ja diktofon kotti ning minek.

“Paat on Papissaare sadamas kell 8.30 sõiduvalmis. Press ja maavanem on planeeritud ühe aluse peale,” teavitab IX ülemaailmsete vilsandlaste päevade peakorraldaja Arvo Kullapere.

Oma Saare auto jõuab kai äärde kell 8.21. Ongi hea, et natuke varem saabusime. Vilsandi poolt sõidavad sadama suunas kaks alust. Kaluripaadi roolipinni hoiab staažikas kalamees ja ettevõtja Jaan Köster. Mees jääb lestasaagiga rahule, öeldes, et oleks võinud isegi rohkem kaldale tuua, kuna nõudlus ületavat pakkumise.

Ja sealt ta tulebki – üleni valges rüüs Arvo Kullapere. Temal tuleb rahva ees esineda sütitava kõnega, sestap peab põline vilsandlane igatepidi ontlik välja nägema.

Pärast terekäe ulatamist näitab Kullapere kai äärde liuglevale kaatrile. “Näete, sealt tuleb Indrek Laul oma perega. Nemad ei saa kahjuks päevadel osaleda, sõidavad Tallinnasse filmivõtetele. Niipalju aega on, et saad teda intervjueerida,” soovitab Kullapere põhiliselt USA-s resideerivat Indrek Laulu usutleda.

New York – Tallinn – Saaremaa – Vilsandi – Tallinn

Indrek Laul kaatri roolis tunneb end sama kindlalt kui Estonia klaverilt mõnda keerulist muusikapala välja võludes. Väikemehed Jakob ja Bruno uurivad kajutiaknast ümbrust. New Yorgi pilvelõhkujatega harjunud poisid uudistavad Papissaares sootuks teistsugust pilti. Küllap annavad madalad majad, kadakad ja kajakad ning osoonirikas mereõhk hingekosutust neilegi.
Pärast pere paadist maale astumist leiame viivukese aega lühiintervjuuks.

Kas tunnustatud pianist, Estonia klaverivabriku omanik ja juhatuse esimees Indrek Laul peab Vilsandit ka oma kodusaareks?
See on meie perele aastaid olnud üks kõige lähedasemaid kohti. Olen Vilsandil käinud juba 1972. aastast. Kui kõik need aastad kokku võtta, siis on selline tunne, et olen siin saarel ka üles kasvanud.

Kui kaua saite suurlinna kärast Vilsandil puhata?
Korraga pea nädal. Kõik päevad läksid täie ette. Heameelega jääksime ka vilsandlaste päevade ajaks saarele, kuid tuleb Tallinnasse sõita. Filmi tegemine tuleb vahele. Euroopa Liit teeb igast maast, 27-st liikmesriigist 2–3 minutilise lõigu dokumentaalfilmi jaoks. Mulle helistati New Yorki, et Eestit on valitud esindama Estonia klaverivabrik.

Praegu me lähemegi kõik neljakesi seda filmi tegema. Nad tahavad filmida klaverite valmistamist ja näidata, milline see Estonia pill siis on. Kuna Eesti riik kinkis Brüsselile Estonia kabinetklaveri, siis sealt nad selle idee said. Nüüd läheb siis suuremaks salvestamiseks. Operaatorid filmivad ka Tallinna vanalinna ja läheme veel lauluväljaku kaare alla. Teeme vaatajate jaoks ühe ilusa asja.

Palju õnne Indrek, et selline valik tehti! Eesti asja edendajale teeb see ainult heameelt.
Tänan! Proovime Eesti lippu klaverite esitlusega ja müügiga maailmas kõrgel kanda ja lähebki see nüüdki lehvima.

Aasta tagasi imetlesin Pädaste mõisas kadakapuust klaverit, mis Estonia klaverivabrikus mõisaomaniku Imre Sooääre palvel tehti. Kas taolisi eritellimusi on tulnud veel täita?
Jah, see on meie üks eripära, et oleme suutelised tegema väga mitmesuguseid pille. Kadakapuust pilli oli meilgi väga põnev teha. Just läks Ameerika poole teele elevandiluu värvi klaver. Varem pole me sellistki teinud.

Millal tagasitee New Yorki ette võtate?
14. augustil sõidame tagasi. Seal läheb siis jälle tõsiseks tööks lahti. Ega me siin väga pikalt puhata saagi.

Kas Ameerika eestlased eesti keelt veel räägivad?
Pärast Eesti taasiseseisvumist muutusid mitmed asjad. Mulle tundub, et väliseestlased hakkasid rohkem rõhku panema eesti keelele ja Eestimaa tundmaõppimisele.

Mõnigi ütles varem, et kus seda keelt ikka nii kasutada saab. Kui New Yorgis kuuled, et mõni räägib eesti keelt, siis ehmatad kohe seisma. Tean, et paljud eestlaste järeltulijad on Eestisse sõitnud, et otsida üles kas oma vanavanemate või vanemate kohta teavet – pereajalugu. Nende jaoks on eesti keel suur osa rahvuslikust identiteedist.

Kas teie lapsed eesti keelt räägivad?
Kodukeeleks on meil ikka eesti keel. Väiksem poiss on Jakob ja suurem on Bruno. Kunagi läks minu vana-vanaisa Jüri Laul Ameerikasse. Sealt ta tuli tagasi ja ehitas Saaremaale maja. Tal olid pojad Jakob ja Bruno. Meil on siis samamoodi – poegade nimed on Jakob ja Bruno. Käime Ameerika ja Eesti vahet. Ajalugu teatud mõttes kordub.

Pereema Triin, mis tundega teie Vilsandilt tagasi sõidate?
Puhta tundega. Mina ise olen selle saarega seotud seitse aastat. Siia on alati hea tulla, loodust nautida ja oma akusid laadida.

Mida New Yorgis teete?
Oleme Indrekuga mõlemad pianistid. Klaverivabriku juures olen minagi tegev olnud, aga praegu kasvatan kodus lapsi.

Ja teidki ootavad ees Tallinnas filmivõtted?
Minul on selles kõiges väga väike roll, aga siiski, seda tuleb teha.

Edu teile!
Aitäh ja teile kordaminekuid siin!

____________________________________________________________________________________________


Arvo Kullapere on viimane, kes kai pealt poeg Tarvo juhitud paati hüppab. Päästevestid selga ja võtame kohad sisse. Paljudel eelmistel kokkutulekutel maavanemana käinud Jüri Saar võtab nüüd kohaliku omavalitsusjuhina koha laevukese ahtris sisse. Hobipurjetajast maavanem Toomas Kasemaa istub lehemeeste juurde kajutisse.

Meri on vaikne, lainetust peaaegu polegi. Ei tea, mitmes kord see minusugusel mehel niimoodi Vilsandile sõita? Vahest kahekümnes, võib olla tuleb veerandsada täis. Mindud on autogagi, aga nüüd seisvat see päevinäinud veok raugana “aia ääres”. Jah, tänavune suvi on eriline. Kui Ruhnu ja Roomassaare vahel puudub regulaarne laevaliiklus, siis Vilsandile pääsebki ainult laevaga. Linnuriigis teraslindudele lennuvälja pole ja kuigi suur KRAZ võiks tänavugi teekonna läbi merevee ette võtta, pole temast enam asja.

Märkamatult libiseb meie alus Vikati sadamasse. Krips-kraps kai peale, seljakotid selga, õlakotid õlale ja kõigepealt sadama terminali. Maja on mõned aastad vana, seega ikka veel uus ja uhke. Möödunud aasta septembris andis Jaan Tätte selle saalis ühele suurele grupile, ligemale poolesajale saarekülalisele toreda kontserdi.

Arvo Kullapere giidina tutvustab nii sadamat kui hoonet. Ja taas teele – nii nagu muiste. Endise sõjaväeauto kasti tagaluuk lastakse alla ja reisijad kobivad kiiresti puupinkidele istuma. Mäletan, et Eesti vabariigi presidendid Lennart Meri ja Arnold Rüütel on samamoodi Vilsandil visiidi ajal autokasti istuma palutud. Omnibussi saarel pole, luksuslimusiinidest rääkimata.
Mis see sadamast bioloogiajaamani jalutadagi, kuid autoga saab ikkagi kiiremini.

Kokkutulekuplatsil on vilsandlaste vastuvõtuks kõik hakkamas

Bioloogiajaama ees suure laua taga istuvad Kadri Kullapere ja Helje Vaher.
“Paneme teie nimed kirja ja kontaktandmed!” kutsub Kadri kõiki registreerima.

Päevade avamiseni on veel natuke aega. Tasapisi astuvad kaugemalt ja lähemalt tulnud inimesed laua juurde. Tulijaid on Ameerika Ühendriikidest, Kanadast, Tallinnast, Kuressaarest, Tartust, Stockholmist…, kust iganes. Omavahel räägivad nooremad rootsi keelt, aga ka vanemad inimesed, sest kellelgi on mees rootslane, kellelgi naine.

Maja ees laual on suur aukudega punane tellis, mille saart külastanud Aseri tehase inimesed päevade korraldajaile kinkisid. Kivil on tekst: meri eraldab, meri ühendab, jällenägemiseni 2009. Kingitusel on ka oma praktiline otstarve. Seda saab imehästi kasutada pastakate hoidjana.
Esimese tunniga on registreerimislaua juures käinud üle saja inimese. Lõunaks on end osavõtjaks registreerinud juba poolteistsada vilsandlast ja külalist.

Saarevanem Neeme Rand avastas enda jaoks Vilsandi 17 aastat tagasi

Enne pidulikku avatseremooniat leian “kööginurgast” saarevanema Neeme Ranna, ametilt Kuressaare ametikooli direktori. Lõkkeaseme kohal on vardas terve lammas. Võtab aega, enne kui see küpseks saab. Kokad on ametis. Kõik peab klappima – alates parajast tuleleegist kuni küpsetusaja jälgimiseni.

Neeme Rand avastas kauge meresaare enda jaoks 1992. aasta aprillis, kui sattus neljaks päevaks Vilsandile. “Ilmselt siis ma armusingi,” ei varja nüüdne saarevanem armastust esimesest silmapilgust.
Saarevanema roll ei ole auasi. Eelmise aasta sügisel Neeme Rannale see amet usaldati, õieti sellele ametipostile ta ikka valiti, nii nagu demokraatlikus ühiskonnas kohane.

Peaaegu kõik nädalavahetused veedab Neeme Rand perega Vilsandil. “Rahulikud nädalavahetused on vahetunud sellega, et kui varem sai siia puhkama tuldud, siis nüüd saare heaks tööd tegema. Aeg-ajalt tuleb ka Kuressaares Vilsandi probleeme lahendada.

Kus on inimesed, loodus ja loomad, seal tekivad alati mingid probleemid. Ega neid ole vähe. Sel aastal lõppes liinileping vedajaga. Osalesin uue lepingu sõlmimisel hankekomisjoni töös. Sadamate asi vajab lahendamist.
Papissaare sadam on eraomandis, omanik ei suuda seda enam arendada. Vikati sadama kaid on vaja lähiajal samamoodi rekonstrueerida. Vilsandi teed on auklikud. Saarel ei ole ühtegi karjääri. Rannavallist ei tohi ka teekatet ammutada.

Saarerahvale oli aga õnneks, et merevee madala seisu ajal saime siia teehöövli. Tänu sellele on teed nüüd rohkem korras,” annab saarevanem oma tegevusest lühiülevaate.
Ja oh üllatus–üllatus! Vilsandil on rebane, kes saarevanema kevadel mahapandud kartuli pintsli paneb ja sööb see reinuvader ja kurki ja maasikaid. Täielik omnivoor!
Neeme Rand kiidab kokkulepet Saaremaa ökoküla juhtidega, kes toimetasid saarele lambad. Villakerad aitavad tublisti rannamaastikke hooldada.

Kaugemas plaanis näeb saarevanem Vilsandit kui turismimekat. “Kaldaääred on siin täis nõgeseid, pilliroogu ja maltsa. Kui me jõuame niikaugele, et tekiksid hooldatud matkarajad, telkimisplatsid ja lõkkekohad, siis tuleksid saarele ka turistid,” teavitab Rand.
Kas aga Rand rannast ka kalavetele läheb? “Ikka on käidud. Viimasel ajal küll vähem. Lesta siin ikka on,” räägib saarevanem.

Saaremaa ökoküla juht Koit Kull on Vilsandi rohumaadele toonud 800 lamba ringis. “Nad tunnevad end siin väga hästi. Toidulaud on neil siin suurepärane. Kevadel toome siia, sügisel viime tagasi. Meie jaoks on see üsna suur projekt. Poegimise ajaks toimetame lambad koju,” räägib Koit Kull.
Tore on seegi, et vilsandlaste päevade aegu pakutakse rahvale lambalihast igasuguseid roogasid. “Kogu selle töö lammastega aitasid meil ära teha saarevaht Jaan Tätte ja saarevanem Neeme Rand,” rõõmustab Koit Kull koostöö üle.

Kell 10 avatakse IX ülemaailmsed vilsandlaste päevad ametlikult

Lipuväljak on kella kümneks vilsandlasi ja külalisi otsast otsani täis. Kõnelevad päevade peakorraldaja Arvo Kullapere, maavanem Toomas Kasemaa, vallavanem Jüri Saar, saarevanem Neeme Rand, Stockholmi saarlaste ühingu esimees Jaan Teär, saarevaht Jaan Tätte. Lipu heiskavad kaks Jaani – Teär ja Tätte ning Jüri Saar. Ühispilt jääb meenutama IX kokkutulekut.

Kell 11 võtavad bioloogiajaama saalis aruteluks kohad sisse need, kes tahavad saareelu edendamisele oma osa anda. Probleeme on üksjagu ja kõigile neile lahenduste leidmine pole naljaasi. Optimism on aga saarerahval säilinud. Üheskoos tegutsedes saab üle igast mäest, vilsandlaste puhul on õigem öelda – igast veest (veekogust).

Märkamatult on kätte jõudnud lõunatund. Jaan ja Margit Tätte pakuvad ehtsat, just lõkketulelt võetud pajarooga lambalihaga. Juurde sibulasalatit ja muud rohelist. Viib keele alla – nii maitsev on. Kõik püüavad lõkkel küpsenud lambast tükikeset saada. See ka õnnestub. Keegi ei nurise – delikatess, mis delikatess.

Mälestused, meenutused. Vilsandil sündinud ja kasvanud Sulev Truuväärt leiab tänuliku kuulajaskonna hiidlastest rahvatantsijate seast. Tantsijad ise on harjutanud õuemurul suure tantsupeo üldjuhi Helle-Mare Kõmmuse juhendamisel ja kuulavad nüüd mahlakat vürtsitatud juttu suure huviga.
Pärastlõunal võetakse bioloogiajaamas teemaks saare arengukava visioonid. Avatakse näitused. Kunter Tätte esitleb oma fotoloomingut.
Laupäeval matkatakse 200-aastase tuletorni juurde. SÜM ja Eesti rahvusraamatukogu naiskoor laulsid juubilarile oma laule ja muidugi rohkearvulisele publikule ka.

Vilsandi sümbol, kahe sajandi vanune ehitis vajab aga kenasti kõpitsemist, et võiks vapralt järgmisele suurele juubelile vastu minna.
Saarel toimus ka päästeõppus Lääne-Eesti päästeteenistuse spetsialistide eestvedamisel.
Õhtul elas publik kaasa teatrietendusele “Maarahva lunastamine”, mille lavastas Koit Randus. Oma talus aitasid etendusele kaasa Jaan ja Mailiis Teär.
Pühapäeval langetati päevade lipp. Kahe aasta pärast toimuvad X ülemaailmsed vilsandlaste päevad.

http://omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=57&artid=14461&sec=13

11
Kadri Kullapere edastab:

Eesti Vabariigi president ja tema delegatsioon külastavad Vilsandit.
Vikati sadamas on nad 15.08. 2009 eeldatavalt 10.30. Vastas Jaan Tätte ja saarerahvas.
Täpsemat infot saab küsida Arvolt, Jaanilt või Neemelt.

12
Leitud kipper-ee foorumist:

13
Üldine arutelu / Vilsandi rahva postiloend
« : 13:14 17.05.09 »
http://mail.vilsandi.info/mailman/listinfo/vilsandipostiloend_vilsandi.info
Ülaltoodud aadressil saab liituda postiloendiga ning muuta oma seadeid/vaadata listi teavet ja liitunute nimekirja.

Natuke kauem läks postiloendi loomisega aega, sest täpitähtede seadistusega oli probleeme tarkvaral.

14
Üldine arutelu / Rähniprobleemist
« : 12:25 10.05.09 »
Kuna Vahemerel on rähn teinud uuele majale tööstuslikus koguses õhuauke ning ilmselt me pole ainsad, keda nad tüütavad, siis toon ära Jaani edastatud artikli:

Tsiteerin: Riho Kinks
Looduse Leht
dets 2007

Eestis pesitseb 8 liiki rähne. Neli neist kuulub kirjurähnide perekonda, kaks on rohelised, üks must ja ühel on ainult kolm varvast tavalise nelja asemel. Üsna värvikas seltskond. Majade juurde satub enamasti kõige arvukam ja tavalisem - suur-kirjuräh, harvem väike-kirjurähn ja hallpea-rähn. Kuna kõik rähnid on meil püsiasukad, siis võib neid näha aastaringi. Tavaliselt askeldavad nad rahulikult aias või põristavad-kopsivad maja taga metsas, harvem kohatakse neid talvel lindude toidulaual pekki nosimas. Nii peetakse neid enamasti armsateks ja toredateks naabriteks. Vahel võib aga juhtuda, et rähnid muutuvad tõeliseks tüütuseks või tekitavad oma tegevusega inimesele koguni materiaalset kahju.

Kevad on rähnide jaoks paarilise otsimise ja territooriumide jagamise aeg. Märtsis-aprillis kuuleb sageli metsast nende trummeldamist. Niimoodi ülikiirelt ja rütmiliselt nokaga toksides märgistavad rähnid enda territooriumi ja püüavad tõmmata emaste tähelepanu, et paariline leida. Sellisel põristamisel ei ole midagi pistmist toitumisega nagu sageli arvatakse. Enamasti valitakse trummeldamiseks mõni hästi ja kaugele kõlav kuivanud puuoks või tüvi. Vahel aga juhtub, et rähnid avastavad midagi hoopis paremat enda kohalolu kuulutamiseks.

Eriti hiliskevadel võite enda ebameeldivaks üllatuseks avastada, et olete sunnitud ärkama koos päikesetõusuga, kuna kusagilt lähedusest kostab kõva plekikolinat või metallipõrinat. Selline äratus võib kesta päevi ja muutuda tõeliseks tüütuseks. Asja uurima asudes avastate tõenäoliselt, et lärmilööjaks on suur-kirjurähn, kes on enda kohalolu kuulutamiseks ja trummeldamiseks avastanud maja ees oleva tänavalaterna metalse kupli, plekist aknalaua või hoopis katusel oleva antenni varda, harvem kasutab ta selleks mõnd maja kuiva seinalauda. Peaasi, et kaugele ja hästi kõlab.

Ei ole teada, kas sellised ebatavalised võtted talle ka edu tagavad. Enamasti tuleb seda ette hiliskevadel või suvel, mil teised liigikaaslased on endale juba paarilise leidnud. Nii tundub, et tegemist on lootusetute poissmeestega, kes selliste eriliste võtetega püüavad veel tähelepanu tõmmata ja asja parandada. Sellise tegevusega enamasti mingit kahju peale närvikulu inimestele ei kaasne. Halvemal juhul väiksed täkked maja seinal. Sellise rähni „võõrutamiseks” ei aita ilmselt aga muu kui aeg või siis tema pidev häirimine, mispeale ta võiks pöörduda tagasi metsa enda loomulikku keskkonda. 

Hullem lugu on aga siis, kui rähnid tunnevad maja vastu huvi muul eesmärgil kui enda kuuldavaks tegemine. Selle tulemust kirjeldab hästi mures lehelugeja, kelle suvemajja rähn augud on toksinud. Rähnikahjustused ei ole igapäevane probleem, kuid aeg-ajalt tuleb seda siiski ette. Enamasti tulevad sellised teated sügisesel ajal ja probleemi tekitajaks on tõenäoliselt noored linnud, kes maailma tundma õpivad. Vahel ka vanalinnud, kes juhuslikult ja uudishimust maja kallal nakitsevad.

Puitvooderdisega ja palkmajad võivad olla rähnidele peibutuseks võimaliku toidulauana. Metsas toituvadki rähnid sageli surnud puidus elavatest putukatest. Teinekord sikutavad rähnid välja ka maja voodrimaterjali, lootes sealtki toitu leida. Sellisel toiduotsingul ei ole kahjud majale enamasti kuigi suured ja nähtavad, kuid mõnikord võib see siiski lõppeda ka suurte täkete või lausa väiksema auguga seinas.

Peamiseks probleemiks on siiski rähnid, kes on otsustanud kasutada majaseina katsealana pesameisterdamisel või muul põhjusel sinna auke uuristavad. Rähnid rajavad aastas puudesse mitu õõnsust, nii pesitsemiseks kui ööbimiseks ja puhkamiseks. Tavaliselt ei sobi kohe esimene paik ja otsitakse uut kohta. Rähnid, kes tegutsevad inimasustuse läheduses, võivadki teinekord järele katsuda ka maja seina. Sageli aga jääbki rähnide sellise käitumise tegelik põhjus inimesele teadmata. Majadesse aukude uuristamist tuleb peamiselt ette sügisel, kui noored linnud õpivad maailma tundma. Ei ole teada, et rähnid maja seina pesitsema oleks asunud.

Lehelugeja kirjeldatud loos on peaaegu kindlalt tegemist suur-kirjurähniga. Tema tegevuse täpseid põhjuseid on aga raske oletada. Tundub, et tegemist oli rohkem just noore linnu uudishimu ja katsetustega kui mingi praktilise kaalutlusega. Nagu juhtub sageli metsas nii ka siin oli rähni toksitud õõnsuse avastanud mingi teine linnuliik, kes seal edukalt pesitses. Üks võimalus, miks sügisel rajatud auku hiljem laiendatud oli, on rähni lihahimu. Just nimelt! Suur-kirjurähn on kõigesööja lind, kes toitub muu hulgas ka teiste lindude poegadest. Et väiksemate värvuliste poegi nende pesast kätte saada, raiub ta lihtsalt nende pesaava suuremaks.

Rähnikahjustuste probleemile ühest ja väga efektiivset lahendust ei ole leitud. Sageli tuleb asjaoluga lihtsalt leppida. Õnneks on sellised juhtumid üsna harvaesinevad ja jäävad peaaegu alati lühiajaliseks või ühekordseks katsetuseks. Kõige tähtsam on koheselt reageerida, kui ilmneb rähni huvi maja vastu. Linnule tuleb näidata, et ta maja juures rahu ei saa ning teda pidevalt häirida. Rähn loobub seepeale tõenäoliselt oma kavatsustest mõne päeva jooksul. Kui pererahvas on pidevalt kodus, võib linnu ilmumisel teda lihtsalt hirmutada näiteks käsi plaksutades või pideva liikumisega hoovil. Samuti võib panna aknale või õue mängima raadio, mis võib rähni eemal hoida. Mida kauem lasta tal tegutseda, seda enesekindlamaks ta muutub. Juba olemasolevate aukude kinnikatmise tõhusus ei ole teada. Sel võib olla ka hoopis vastupidine efekt, mis meelitab rähni tegema uusi auke.

Kõige efektiivsema lahendusena soovitatakse maja räästa külge või mujale nähtavale kohale riputa fooliumi või õhukese pleki ribad, mis tuule käes liiguvad ja helgivad. Veelgi parem on lõigata tumedamast papist või kartongist välja pistriku või kulli siluett ning riputada see niidiga majanurga külge, kus see tuules liigub ja üsna tõhusalt linnud majast eemal peaks hoidma. Sellised siluetid näevad ka silmale ilusamad välja. Lisaks on internetipoodidest võimalik leida ka elektroonilisi linnupeleteid, kus igale ebasoovitavale linnurühmale on võimalik valida vastav heli, mis neid eemal peaks hoidma. Enamasti on selleks mõne nende loodusliku vaenlase hääl või liigikaaslase hädakisa. Sellised helisüsteemid aga maksavad juba tuhandeid kroone.

Igasuguse häirimismeetodi juures tuleb arvestada, et nii nagu linnud harjuvad hernehirmutisega harjuvad ka rähnid peletistega. Seega on soovitatav neid omavahel kombineerida ja aeg-ajalt vahetada. Lisaks on välja töötatud ka terve hulk erinevaid lõhna- ja määrdeaineid, mis peaksid linnud majast eemal hoidma, kuid need ei ole enamasti kuigi meeldivad ja ka nende efektiivsus on kaheldav.

Rähnidele võib olla atraktiivseks ka maja voodrilaudade hea kõla, mis jätab mulje õõnsast ruumist. Selline probleem esineb just suvilate otsakilpide ning tuulekodade juures, mis on tagant tühjad ja vooderdamata. Seetõttu soovitatakse seinad summutada, kattes need seestpoolt pehme täitematerjaliga või lüües neile taha jämedamad ristlauad. Rähniprobleemi ennetamiseks tuleks ka üle vaadata, kas maja puitosasid ei asusta putukad, kes võivad olla rähnide ligimeelitajaks. Vajadusel tuleks maja üle võõbata mõne putukatõrje vahendiga. Ka värske värv või pinotex ei ole rähnile ilmselt kuigi ahvatlev. Samuti soovitatakse maja otsalauad seina lüüa põiki, mis rähnile peaks vähem looduslikku pinda meenutama. Kui maja on väga armas, võib otsaseinad ja tuulekastid katta ka riidest või traadist võrguga, millest rähnid lihtsalt läbi ei pääse maja kallale.

Igasugusel rähnidega võitlemisel tuleb meeles pidada, et kõik nad on meil kaitse all ja nende surmamine või vigastamine on keelatud.

15

TEED SILEDAMAKS:
Kui ilma peab, jõuab täna Vilsandilt Saaremaale tagasi
teehöövel, mis seal kaks päeva saareteid siledamaks lükkas.


Autor: Rita Loel
Kolmapäev, 06. mai 2009


Eile oli Vilsandi saarel ajalooline päev, sest kohalikke vallateid, mida on 5–6 kilomeetri ringis, läks siledamaks tegema teehöövel. Kihelkonna vallavanem Jüri Saar ütles, et leping sõlmiti teetöödeks 16 tunniks ning loodetavasti saavad teeolud saarel selle ajaga natuke paremaks.

“Vilsandile pole teehöövel sattunud vähemalt viimaste aastakümnete jooksul ning tööde tegemine on seal suhteliselt keeruline seetõttu, et on tegemist looduskaitsealaga, kuhu kruusa viia ei saa,” märkis Saar, lisades, et nii tulebki lihtsalt olemasolevat paremaks teha, vaalu sõidetud teeääred siledamaks lükata, et – nagu ütles Vilsandi saarevanem Neeme Rand – vesi jälle kraavi saaks voolata.

Idee just praegu teetöid teha käiski välja saarevanem Rand, seda põhjusel, et praegu on veetase madal. Käkisilmast saigi masin ilusasti läbi vee kohale. “Loodetavasti ei tule tormi,” pidas pöialt vallavanem, sest teehöövel peab Saaremaale ka tagasi saama.
Rand nentis, et teetöödeks on toimuvat siiski palju nimetada ning tegemist on rohkem hooldusega.

“Eks me püüame siin selle väikese rõõmusõnumiga, et höövel saarele jõudis, ka probleemi teadvustada ning leida koostöös kohaliku omavalitsusega lahendust probleemile,” sõnas saarevanem, kelle teada tehti viimaseid teetöid Vilsandil pärast 2005. aasta tormikahjustusi, kui meri oli ühe tüki teest minema viinud ja see jupp eurorahadega taastati. “Eks aukusid on niisama lapitud,” konstateeris Rand.

Teehöövlijuht Aare Lõhmus ütles eile keset tööhoogu Oma Saarele, et ehkki ta võttis kirve ja sae kaasa, et vajadusel teeääri kohendada, pole neid tööriistu vaja läinud.

“Eks see tee natuke kesine siin ole jah,” kommenteeris oma esimest Vilsandi-tööd tegev Lõhmus, tõdedes, et aukusid on tõesti kõik kohad täis ning olukord on päris käest ära lastud.
“Ju natuke siledamaks saab,” andis Lõhmus töö tulemuste kohta lootust.

http://omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=13134&sec=1

Leheküljed: [1] 2 3