Autor Teema: Kultuur kirbul 19-07-2011  (Loetud 2353 korda)

Mart

  • foorumi haldaja
  • vilsandlane
  • Postitusi: 70
    • Vaata profiili
Kultuur kirbul 19-07-2011
« : 11:02 19.07.11 »
Ene Kallas "Meie Maa" 19-07-2011
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=6&artid=43447

Vilsandi elanikud on koos – kogu aeg
 
Vilsandi on lihtsalt üks väike saar Läänemeres, Saaremaa külje all. Jah, ka nii võib mõelda, eriti kui saabuda Vikatisse, juuksed merevett täis ja nägu päikesest tulitamas. Vikati on Vilsandi sadam. Lambad kõnnivad rahulikult meres, jalad rannavahused, ja siis, otsekui haistes värsket, täna veel närimata rohtu, tormavad ummisjalu kuivale maale. No olgu, enamvähem kuivale väiksele maaribale, et seal nina rahulolevalt pikkade kõrte vahele pista.

Ja luiged... need kuninglikud linnud seisavad häirimatult väikesel Käkisilmast välja ulatuval maalapil. Isegi siis, kui paat iga poole tunni takka mööda müriseb, lärmakad ja ilusast vaatepildist ohkivad inimesed pardal. Sest lähemal vaatlusel selgub, et luiged ei seisa niisama, nad valvavad. Sasine hall pundar kohe lindude kõrval sisaldab väikeseid nokki ja säravaid silmi. Pea nähtamatuid linnulapsi maailmale, selgelt tajutavaid linnuemale.

Vilsandi on lihtsalt üks väike saar Läänemeres, Saaremaa külje all? Jah, ka seda ta on. Kui mitte arvestada seda, et üha enam ja enam leiavad inimesed tee Vilsandisse, eriti suveajal. Talviti... aga noh, me ei räägi ju midagi talvest. Keegi ei taha talvest suveajal teada. Saati ei taheta teada elust ja olust siis, kui üks väikene saar on lund täis tuisanud ja püsiasukaid napilt 2–3 pesakonna jagu... kui sedagi.

Aga suvel? Suvel on inimesi Vilsandil palju. Eriti palju on neid siis, kui peetakse vilsandlaste ülemaailmseid kokkutulemisepäevi. Inimesi jagub pea tervele saarele, nii suurele kui väiksele Vilsandile. Linnud ja lambad aga kasvatavad neist hoolimata oma järglasi, pistes pea hoolitsevalt sulgede vahele või tonksates ninaga tallekest.

Inimesed võivad ju kokku tulla, lambad ja linnud on ikka koos, lahutamatud Vilsandist, pakkudes kummaliselt rahuldustpakkuvat vaatepilti, sellist, mida linnainimesed iga päev ei näe... ei näe ka need maainimesed, kel pole eriti asja meresaartele ja karjamaadele, laidudele ja lahtedele.

Aga Vilsandi? Tema jääb koos lammaste ja lindude, koos mererohu ja adruga. Minugi pärast kasvõi Tätte lauludega. See on paik, kus kohtuvad, peale kord kahe aasta jooksul peetavate vilsandlaste päevade, üksindus ja meretuuled. Päevast päeva. Ja nii see on hea. Nõnda hea, et pole midagi imestada, et kes kord Vilsandil on käinud, tahab sinna ikka ja taas tagasi. Kasvõi korraks, kasvõi suveks...