Autor Teema: Juhan Saare teine kodu on Vilsandil 06-09-1997  (Loetud 3672 korda)

tinz

  • Vahemere talu
  • foorumi haldaja
  • vilsandlane
  • Postitusi: 34
    • Vaata profiili
Aita Ottas Postimehe Extra 06-09-1997
http://luup.postimees.ee:8080/leht/97/09/06e/elu.htm#yhet

Kirjanik, ajakirjanik ja kirjastaja Juhan Saar (67) elab Tallinnas, kuid viimased kolmkümmend suve on ta veetnud Vilsandi saarel suvekodus. Nüüd on tema tütar oma perega otsustanud Vilsandile jäädagi.

Teie nimi Juhan Saar vihjab saare päritolule.

Nimel ei ole Saaremaaga ega ühegi teise saarega mingit seost. Eesti keeles on saar ka üks puu. Ma arvan, et ma olen hoopiski puu.

Minu isa suguvõsa on pärit hoopis Tartumaalt Luunja vallast ning ema Räpina lähedalt. Emapoolse ja isapoolse vanaisa talud olid kõrvuti. Seal mu vanemad kokku saidki. Ja mina kasvasin maal üles.

Mil moel sattusite ajakirjandusse tööle?

Eesti diviisis oli hinnas isetegevus, oli rahvatantsurühm ja rahvapilliorkester, kus ma mängisin kannelt. Kord pidi meie diviis sõjaväeringkonna võistlustel panema välja ujumisvõistkonna, kus pidi millegipärast ka naisi olema. Ajalehe «Säde» toimetus võttis mind endale kaheks nädalaks tööle ja saatis ühe oma naistöötaja võistlema. Pärast jäingi sinna.

Elus on vist palju ameteid peetud?

Olin «Sädemes», siis Eesti Raadios viisteist aastat, omal ajal alustasin Valdo Pandiga Rameto tegemist. Isegi kultuuriministeeriumis olin - repertuaariosakonna toimetaja, täpsemalt näidendite toimetaja. Nukuteatris olin hiljem kirjandusala juhataja. Pärast seda töötasin Kirjanike Liidus propagandabüroo direktorina, mis tegelikult tähendas, et olin kirjandusõhtute juht. Sel ajal olid glavlit ja muud tsensorid, aga loomingulised liidud võisid oma õhtuid teha ilma nende sekkumiseta. Meie õhtud muutusid väga populaarseks, sest võisime olla julged. Nõukogude võim tahtis ka, et kusagil auru välja lastakse. Tegime eesti kirjanduse, ka väliseesti kirjanduse õhtuid, mida mujal ei lubatud, ja huumoriõhtuid. Oma seitse aastat. See oli kõige toredam töökoht.

Raadios toimetasime 1957.-58. aastal Ülo Vinteriga meelelahutuslikke saateid. Tema tegi muusika, mina sõnad. Nii kaua tegime, kui Stockholmi eestikeelses ajalehes ilmus artikkel, et Eesti Raadios teevad huumorisaateid ilmselt parteitud spetsialistid. Mind kutsuti ülemuse jutule ja viidi üle lastesaadetesse. Seal olin neli-viis aastat, kuni tuli Rameto aeg.

Olete suurest perest. Millega teie enda lapsed tegelevad?

Mul on vanem poeg Juhan, tütar Kadri-Ann ja noorem poeg Kristjan. Lapselapsi on kokku kaheksa. Nii et meil on kokku päris suur pere, kes käib suviti ka suvekodust Vilsandilt läbi. Kadri-Ann ja Tormis, minu väimees, elavad siin ka talviti. Nad väga tahtsid siia elama tulla. Mina olin vastu, sest ega see elu siin kerge ei ole. Suvel on ilus, aga talvel on hoopis teine lugu.

Eelmisel sügisel avas Kadri-Ann Vilsandil algkooli. Mitu last siin õppis?

Kolm last, neist kaks on tema lapsed. Küllap tuleb neid juurdegi. Kui tahetakse, et saarel läheks elu edasi, peab kool olema.

Kadri-Ann on lõpetanud Tartu Ülikooli bioloogina ja kaitses vahepeal ka magistrikraadi ära. Tormis on etnograaf ning töötab Saaremaal Mihkli talumuuseumis teadurina. Lisaks varustab ta Vilsandi rahvast toiduga. Niimoodi on nad ennast sisse seadnud. Siin peab mitut ametit pidama, et toime tulla.

Millal te koos kirjanik Heino Väliga ostsite endale Vilsandil suvekodu?

Oot, Kati on praegu 32-aastane... Kui ma esimest korda siia tulin, oli ta kolmene. Käisin tollal õige mitmel saarel ringi, tahtsin leida endale ühe koha, kus oleks hästi vaikne ja rahulik. Vilsandil hakkas kõige rohkem meeldima.

See Küti talu oli tühi ja müüa. Üks põhjus, miks ma seda tahtsin, oli see, et siin oli eestiaegne lõhn sees, mis mujal oli juba kadunud. Minu kodus Tartumaal oli ju suur sovhoos, traktorid mürisesid ümberringi.

Kutsusin Heino kaasa, et maja on suur, ostaksime selle kahe peale. Hakkame kala püüdma, seame end sisse, ehitame.

Maapoisi tööd olid veres?

Eks ma olengi maainimene, linnas olemise aeg on lühem. Vilsandi ei ole tavaline paik. Ikkagi looduskaitseala, rahvuspark ja suur meri ühel pool. Siin niikuinii tavalist talumajapidamist pidada ei saa. Väimees ja tütar ostsid küll hobuse, aga see on ratsahobu, Kati lapsepõlveunistus. Minu meelest peaks hobuse panema ka adra ette ja kartulimaad üles kündma ning talvel reega üle jää sõitma. Noored arvavad teisiti.

Kas teil praegu on mingi kirjatöö käsil?

Ma just lõpetasin Heino Väli raamatu «Silver Ükssilm» järgi näidendi tegemise. See on üks ilus mäng, mis sai tõuke ühel meie esimestest Vilsandi suvedest, Kati oli tollal vist neljane. Mulle tuli odraiva silma ja panin sellele musta sideme ümber, mängisin, et olen Silver Ükssilm. Lastele see meeldis, mängisime seda mängu minu ja Heino lastega kaks nädalat. Heino vaatas kõrvalt ja küsis siis, et Juhan, kas ma võin sellest loo kirjutada. Kirjanikuna pani ta ühtteist juurde, aga laste nimed jättis samaks ja üldjoontes ka mängu käigu.

Näitleja Jaan Tätte, kes elab ka suviti Vilsandil, on kirjutanud nii Vilsandist kui Silver Ükssilmast laulud, mis sobivad suurepäraselt sellele näidendile, mis peaks lavale jõudma jõuludeks.

Kas teil on Vilsandiga ka mõni raamat seotud?

Võibolla lasteraamat «Mäng», kus on peategelaseks Karoliina. See on tegelikult minu tütre mäng sellest ajast, kui ta oli kolme-neljane. Ema Mari tegi Tallinnas teadustööd, meie olime Vilsandil. Kati mõtles välja koletise lapsed - need, keda üldse ei näe, sest et nad on nii koledad, et ei tohigi näha -, ja konna, kes on elevandist suurem.

Raamatu üks peategelane on mängukoer Panda, kelle Kati sai ta endale kunagi kingiks. Koeral oli raamatu ilmumise ajaks üks silm peast ja üks kõrv ripakil, aga kui raamat ilmus ja läksin koju, oli Panda kõrv parandatud ja silm tagasi õmmeldud, punane lehvgi kaelas. Nii et raamatutel on kasvatuslik mõju! Kui Kati juba koolis käis, oli Panda ikka tema kirjutuslaua serval.

Praegu aitate teistel raamatuid välja anda, töötades kirjastuses Faatum.

Oleme seal seitsmekesi - Ülev Aaloe, Andres Ehin, Endel Mallene, Henno Käo, Henn-Kaarel Hellat, ning esimeheks jurist Sulev Raudsepp. Lõime selle kirjastuse, et anda välja ajaloolisi romaane ja mälestusi, eelkõige Eduard Laamani suurteose «Eesti iseseisvuse sünd», mille kaheksas, viimane vihik ilmub nüüd septembris. Tegeleme ainult eesti kirjandusega.

Neli aastat tagasi kuulutasime välja esimese romaanivõistluse teisel iseseisvusajal, see läks päris kenasti. Sealtkaudu ilmusid Kati Murutari, Enn Mikelsaare, Arvo Uustalu esikromaanid.

Ka teie kirjanikest tuttavad käivad suviti Vilsandi omaetteolemist nautimas.

Vene ajal sai saarele lubadega, aga ega loa hankimine nii raske olnudki. Sõit oli odav ja rahvast käis palju. Praegu on bussisõit niivõrd kallis, et paljud mu sõbrad lihtsalt ei jõua siia tulla. Ja laste eest võetakse ka ju täispilet.

Mis on Vilsandil nende aastatega muutunud?

Omal ajal oli siin mitukümmend peret, Vilsandi ja meri ümberringi toitis sadu inimesi. Nüüd vaata et sureb saar varsti välja, alalisi elanikke on vaid kümmekond koos minu tütre perega. Päris kohalikke elab vaid neli. See on ülemaailmne probleem, et väikestelt saartelt kaob elu.

Kolmkümmend aastat tagasi oli siin hästi palju kala, ka angerjat ning ahvenat. Liiga palju püüti välja.

Vilsandlased hoiavad kokku ja peavad ka ülemaailmseid kokkutulekuid nagu selgi suvel.

Minu maja peremees tuli nelja-viie aasta eest tagasi, Küti Juhan, minust paar aastat noorem. Sai oma talu eest kompensatsiooni. Ta oli vahva mees, ehitas endale saarele kohe uue ilusa maja. Nii on ehitatud siia viis-kuus uut maja. Tegelikult oli nii, et seal, kuhu inimesed sisse elama tulid nagu meie, jäid majad alles. Tühjalt seisnud kümned majad on nüüdseks vundamendini siledad. Maja ei taha üksi olla.
« Viimasena muutis: 19:06 02.03.09 postitatud kasutaja tinz »