Autor Teema: President Ilves külastas Vilsandit ja Abrukat 17-08-2009  (Loetud 3828 korda)

Mart

  • foorumi haldaja
  • vilsandlane
  • Postitusi: 70
    • Vaata profiili
Anu Vares Oma Saar 17-08-2009
http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=14782

Fotogalerii: http://foto.omasaar.ee/thumbnails.php?album=53

President Toomas Hendrik Ilves viibis reedest pühapäevani visiidil Saare maakonnas. Reedel tutvus president Kaarma vallas osaühingu Merinvest tegevusega, laupäeval külastas koos Evelin Ilvesega Vilsandit ja Abruka saart ning pühapäeval andis Kuressaare kultuurikeskuses üle autasud rahvusliku programmi “Kaunis Eesti kodu 2009” parimatele.

Laupäeva hommikul kõlas Kihelkonna rahvamaja ees presidendi auks kohalike naiste tervituslaul ning pärast rahvamajas ringivaatamist ootas ees meresõit Vilsandile, kus Vikati sadamasse olid presidenti tervitama tulnud nii saareelanikud kui ka Eestimaa Looduse Fondi talgulised.

Vilsandil sai president ülevaate äsja 99-aastaseks saanud kaitsealast ning keskkonnaameti ja Eesti keskkonnauuringute keskuse tegevusest saarel. Toomas Hendrik Ilves käis ka Vilsandi tuletorni lähedal asuvas Eesti kõige läänepoolsemas asustatud punktis.

Vilsandilt tagasi tulles külastas president Papissaare suitsukalavabrikut, kus talle tutvustati lestakala suitsutamise nippe ning anti kohalikku toodangut – suitsulesta ja vürtsikilu – ka maitsta.

Papissaarest suundus Toomas Hendrik Ilves Roomassaare sadamasse, et sõita Abrukale ja seda laevaga “Heili”, mille mastis lehvis merereisi ajal Vabariigi Presidendi lipp.

Abrukal külastas president kohalikku raamatukogu ja kinkis kohalikku kogusse mõned uued raamatud. Riigipeale korraldati saarel ka ringsõit, mille käigus jagasid selgitusi Ülo Tuulik ja saarevaht Rein Lember. Abruka rahvamaja juurde kogunenud inimesed said presidendiga juttu ajada ja talle küsimusi esitada.

Toomas Hendrik Ilvese visiiti Abrukale jäävad meenutama kohaliku rahvamaja juurde istutatud pärnapuu ning külalisteraamatusse tehtud sissekanne: “Armastust ja hoidmist teile, kes armastate ja hoiate Abruka saart ja siinset elu.”

Saarel sai president Ülo Tuuliku juhatusel teada, kuidas on meretagune asi 20. sajandi tõmbetuultes muutunud ja mida tähendas, kui Abruka kalur ütles vene keelt kõnelevale parteiametnikule tõlgi vahendusel “Peab mõtlema”.
« Viimasena muutis: 17:44 17.08.09 postitatud kasutaja Mart »

Mart

  • foorumi haldaja
  • vilsandlane
  • Postitusi: 70
    • Vaata profiili
Meie Maa 17-08-2009
http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=31328

President Ilves julgustas Vilsandi ja Abruka arendajaid

President Toomas Hendrik Ilves, kes külastas koos Evelin Ilvesega Vilsandi ja Abruka saart, julgustas sealseid kohaliku elu edendajaid ja omavalitsusjuhte kasutama Euroopa Liidu Läänemere strateegia võimalusi.

“Selleks on eriti hea aeg praegu, kui ühenduse eesistujamaa on Rootsi, kes nimetas üheks oma prioriteediks just Läänemere strateegiale hoo sisse tõukamist,” ütles riigipea.

Läänemere strateegia, mille algatasid Euroopa Parlamendi saadikud Toomas Hendrik Ilves ja Alexander Stubb, nüüdne Soome välisminister, peaks jõudma Euroopa Liidu eelarvestrateegiasse iseseisva punktina.

“Leidke siit oma uued võimalused,” rõhutas president Ilves kohtumistel Saare maakonnas, meenutades saarlaste senist edukust eurorahade taotlemisel ja kasutamisel. “Euroopa Liidus on edukad need, kes esitavad oma probleemide lahendamiseks asjalikke projekte ja tegelevad tulevikku suunatud mureküsimustega.”

Samas rõhutas riigipea, et omavalitsusjuhid vaataksid võimalikult pikalt ettepoole, olgu teemaks näiteks omavalitsuste ühinemine või kohaliku kultuuri- ja spordihoone ehitamine, rääkimata maakonna haridus- või tööhõiveprobleemidele lahenduse otsimisest: “Julgustan teid nägema perspektiivi kaugemale kui neli aastat miinus üks päev.”

Vilsandil tutvustas loodusmees Arvo Kullapere president Ilvesele ja Evelin Ilvesele sealset unikaalset linnukaitseala, mille asutamisest möödub peagi 100 aastat. Külalised kohtusid Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlike talgulistega ning tegid ringsõidu saarel, kuhu võsastumise vältimiseks on toodud tuhatkond lammast ja käisid saarevaht Jaan Tätte kodus. Samuti külastasid nad Papisaare sadamas asuvat kalasuitsetamistehast.

Abrukal tutvus riigipea sadama rekonstrueerimistöödega ja kinkis saare raamatukogule raamatuid. Seejärel tegid president Ilves ja Evelin Ilves saarevaht Rein Lemberi juhtimisel loodusretke. Abrukal oli riigipea saatjate seas kirjanik Ülo Tuulik, kelle eestvõttel toimus kultuurilooline külatuur ja kes jutustas talle ainuomase kirbe huumoriga saart kõige enam räsinud 20. sajandist. President Ilves kohtus Abruka seltsimaja juures saareelanikega, vastates ka nende rohketele küsimustele alates kohaliku elu probleemidest kuni poliitikute usaldusväärsuseni ning istutas sinnasamasse – kunagisele Maria Priske koduõuele – pärnapuu.

Mõlemad läinud sajandi esimesel poolel rahvarohked saared on praegu napi püsielanikkonnaga, kus on küll rohkelt suvekodusid.
“Ma kohtusin lugupidamist väärivate inimestega, kes mõistavad armastada ja hoida oma kodu, selle ainulaadset loodust ja kultuuripärandit,” ütles president Ilves. “Riigil omakorda lasub kohustus hoida ja aidata oma kodanikke ka siis, kui nad sellistes meretagustes paikades elavad.”

Riigipea sõnul aitaks nii väikesadamate kordategemine kui ka transpordi- ja kommunikatsiooniprobleemide lahendamine tagada elu püsimise nendel saartel ning laiemalt Eesti kui mereriigi tugevamaks muutmise.

“Nii näiteks loodan ma, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium toetab lõpuks Kaarma vallavalitsuse palvet soetada Abrukale ligi miljon krooni maksev pargas, mida on vaja raskete veoste, jäätmete ja koduloomade transpordiks,” ütles president Ilves.

Mart

  • foorumi haldaja
  • vilsandlane
  • Postitusi: 70
    • Vaata profiili
Ilves käis Vilsandil 15-08-2009
« Vastus #2 : 17:55 17.08.09 »
Margus Muld ERR 15-08-2009
http://uudised.err.ee/index.php?06174220
video: Ilves käis Vilsandil http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=24786

Oma kolmandal ametisoleku aastal  jõudis president Toomas Hendrik Ilves täna Eesti riigi läänepoolseimasse asustatud punkti - Vilsandi saarele

Kui Eesti vabariigi esimese perioodil oli Eestis umbes 40 asustatud väikesaart, siis praegu on neid kümmekond, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kui me tahaksime, et inimesed kes on harjunud XXI sajandi eluga, tahaksid elada saartel, siis  peame arvestama uute oludega," nentis president. "Me ei elatu enam kalastamisest."

Vilsandi saarel käib elu. Kunagise 32 talupidamise asemele ja vundamentidele on kerkinud juba ligi 30 elamut. Saarel toimib tasuta WiFi.

President  usub, et väikesaartel aitaks eluvõimalusi parendada just praegu väljatöötatav Läänemere strateegia.

"Praegu, Rootsi eesistumise ajal, on Euroopa Liit kavandamas uut Läänemere strateegiat, mille eesmärk on just aidata kaasa, parandada olukorda Läänemere riikides," rääkis Ilves. "Ja nagu ma aru saan, on mitmed riigid sellest võimalusest kinni võtnud."

President ise sai aga tänasest reisist väikesaarele elamuse. Ta ütles, et Vilsandi on üks ilusamaid kohti, mida ta on näinud.

President Ilves viibib visiidil Saare maakonnas kuni homseni.

Mart

  • foorumi haldaja
  • vilsandlane
  • Postitusi: 70
    • Vaata profiili
Anu Vares Oma Saar 18-08-2009
http://www.omasaar.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=14788

Laupäeval Vilsandit ja Abruka saart külastanud president Toomas Hendrik Ilvest üllatas, kui erinevad on kaks väikesaart. President pidas saartel valitsevat vaimsust inspireerivaks ning hindas kõrgelt vilsandlaste ja abrukalaste austust oma juurte vastu ning valmisolekut uuteks väljakutseteks.

Olite Vilsandil ja Abrukal esimest korda, millised on muljed?
Ma ei kujutanud ette, kui erinevad need kaks väikesaart on. Vilsandi ja Abruka looduskoosluste põhjal võiks arvata, et saared asuvad teineteisest 1000 kilomeetri kaugusel. Niivõrd erinevad on nad ja samas on mõlemad täiesti vapustavad.

Saartel valitsev vaimsus on väga inspireeriv. Ma ei kuulnud Vilsandil ja Abrukal kordagi virisemist või kurtmist. Selle asemel on meie-saame-hakkama vaim. See ongi see, mida me vajame. Kõikide raskuste kiuste on inimesed väikesaartel täis elujõudu ja tahtmist, austavad oma juuri ja minevikku ning samal ajal ei pelga mõtelda uutele väljakutsetele ja edasiminekule.

Milles seisneb teie arvates saarluse elujõud?
Saarte elanikud toonitavad kõikjal, et neil on raskem elu kui mujal. Ent nad ei kurda, vaid nendivad lihtsat tõika, et saartel tuleb kõik natuke raskemini kätte. Näiteks ollakse ilmastikust rohkem sõltuvad kui mandril. Kuid see, et on natuke raskem, teeb inimese kuidagi sitkemaks, tugevamaks ja innovaatilisemaks, sest ta peab hakkama saama väljakutsete ja raskustega, millega linnas, kus on 24 tundi ööpäevas kõik saadaval, kokku puutuda ei tule.

Kas väikesaartel elavaid inimesi peaks riik kuidagi eriliselt toetama?
Ma arvan, et Eesti Vabariik on loodud selleks, et säilitada elu kõikjal, kus Eestis on sadu või tuhandeid aastaid elatud. Võimalused täisväärtuslikuks eluks peaksid olema tagatud igal pool Eestis. See puudutab nii elektrit, hariduse kvaliteeti kui ka kõike muud, mis on 2009. aastal elementaarne.

Paljude jaoks kuulub selle hulka ka kiire internetiühendus. Kui need asjad on tagatud, siis peaks inimene, kui ta tahab, saama elatud kõikjal Eestis.
Samas ma ei arva, et inimesele peaks maksma selle eest, et ta kusagil elab. Ehkki mõned riigid nii teevad, näiteks toetatakse arktiliste piirkondade elanikke.

Aga teisalt, kui me tahame, et Eestis oleks võimalik kõikjal elada, siis peame selle nimel ka pingutama. Loomulikult on see kallis. Eksivad need, kes arvavad, et Eesti võlu piirdub Tallinna vanalinnaga. Hoopis vastupidi – mujalt tulnud inimesed näevad meie puutumata loodust ega suuda uskuda, et midagi sellist on Euroopas tänapäeval olemas.

Kõneldes näiteks abrukalaste vajadusest uue pargase järele, siis seda taotlust toetan ma kahe käega. Kui rääkida miljonist kroonist ja vaadata, millele on Eestis miljoneid kulutatud, siis üks miljon selleks, et pikkade traditsioonidega saar oleks kindlustatud esmavajalikuga, ei ole ülemäära kõrge hind. Ka raskel ajal on prioriteediks, et ükski Eesti maapiirkond ei jääks ilma esmavajaduste rahuldamise võimalusest.

Kui elaksite 2009. aasta augustis Saare maakonnas, siis millega tegeleksite ja kuidas oma peret toidaksite?
Ma peaks selle üle natuke mõtlema. Kohe praegu ei oska küll öelda.

Kui Toomas Hendrik Ilves Eesti presidendina oleks saarlane ja üle Suure väina oleks ehitatud sild, kas kaaluksite iga päev Saaremaalt Tallinna tööle sõitmist?
Sõltub sellest, kui palju see aega võtab. Elades kahe ja poole tunni autosõidu kaugusel Tallinnast, ei saa ma ka praegu iga päev Tallinna tööle sõita. Nii on mul suhteliselt harva võimalik kodus olla.

Saartel on aastasadu koduõlut tehtud ja müüdud ning ostetud sadamasse jõudnud paadist värsket kala. Tänapäeval on aga palju erinevaid norme ja reegleid, mis teevad selle väga keeruliseks või lausa võimatuks. Kas saarte puhul võiks teha järeleandmisi, et säilitada traditsioonilisi elatise teenimise viise?
Ma soovitan uurida, kuidas käivad asjad kas või Itaalias ja Prantsusmaal. Kui Eestis öeldi sageli Euroopa Liidule viidates, et nii ei tohi teha ja naa ei tohi teha, seda just eriti aastal 2004, siis ma imestasin. Sest Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on suuresti üles ehitatud selle nimel, et prantslased ja itaallased ning kõik teised oleksid võimelised säilitama oma traditsioonilist elulaadi.

Näiteks seda, kuidas on sadade aastate jooksul valmistatud juustu ja samahästi kui puskarina valmistatud jooki, mida nimetatakse grappa’ks. Vaevalt et traditsioonilisel viisil juustutegemine on lõppenud ja nende riikide kuuluvus Euroopa Liitu oleks seda kuidagimoodi takistanud.

Me peaksime Euroopa Liidu puhul nägema mitte puid, vaid metsa. Nägema, et Euroopa Liidu idee on selles, et maapiirkonnad ei jookseks inimestest tühjaks. Eesmärgiks on muuta elukvaliteeti maal paremaks, mitte aga kõike normeerida.

Milline oli teie kõige kirkam elamus Vilsandit ja Abrukat külastades?
Kõige kirkama elamuse pakkus mulle Vilsandi saare tipus asuva vana paadikuuri juurde jõudmine ja sealt avanev vaade merele. Tegemist on Eesti kõige läänepoolsema asustatud punktiga. Seal olles tundus, et oleksin jõudnud justkui maailma lõppu. Need valged ja hallid toonid ning meri ja kivid... Viimased kadakad, viimane tuletorn…

Sügisel täitub teil presidendiametis kolmas aasta. Mis on kolme aasta jooksul olnud kõige raskem?
Minule presidendina on peamine ülesanne seista põhiseaduse eest. Üsna keeruline on kaitsta põhiseadust ja öelda ei mõnele populaarsele seadusele, teades, et saan selle eest sõimata. Sellises olukorras ei ütle keegi, et president peabki põhiseaduse eest seisma.

Samas ma ise tean, et pean põhiseadust kaitsma ja ma usun sellesse. Kui minuni jõuab seadus, mis on põhiseaduse vastane, ja ma seda avalikult ütlen, siis on kõik millegipärast väga pahased. Nii on juhtunud mitme seaduse puhul.
Kõige eredam näide selle kohta oli riigikogu liikmete palga vähendamine. Ka riigikohus leidis, et see oli põhiseaduse vastane. Aga selle väljaütlemine minu poolt oli väga ebapopulaarne.

Kuid milleks siis Eestile president, kui ta ei ole põhiseaduse kaitsja? Põhiseadus ongi selleks, et kaitsta rahvast populistlike ja hetkeemotsioonidest tulenevate otsuste eest. Nagu ütles ühe seaduse kohta üks riigikogu liige: ”Ma tean, et see on põhiseaduse vastane, aga mis sellest. Rahvas tahab.” Kui aktsepteerida seda, siis võib minna ka kõige olulisemate põhiseaduse sätete kallale, mis puudutavad sõnavabadust, liikumisvabadust ja usuvabadust.

Me oleme seda juba näinud – kui öelda ühe asja kohta ”Mis sellest, rahvas tahab”, siis äkki ühel hetkel hakkab ”rahvas tahtma”, et Eestis ei oleks näiteks sõnavabadust.

Mis on ametis oldud aja jooksul eriti hea tunde tekitanud?
19. augustil 2008 toimunud öölaulupidu oli võimas. Traditsiooniliste laulupidude puhul on enamasti teada, mida oodata, ja need peod on alati võimsad. Aga öölaulupeo puhul polnud ette teada, mis täpselt toimub ning kuidas. Ma tean, et inimesed muretsesid, kas saadakse kokku 10 000 osalejat või mitte. Kuid seal oli 80 000 inimest ning Eesti lippude, aga ka Gruusia lippude meri. See tunne oli niivõrd võimas ja suuresti just tänu sellele, et kõik oli niivõrd ootamatu. See oli puhas patriotismi väljendus.

Kuidas teile tundub, kas Eesti rahvas on õppinud ühes hingama või on eestlase lemmiktoit endiselt teine eestlane?
See, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane, on minu arvates ülevõimendatud teema. Sageli on see vaid ettekääne, et vabandada välja mõne üksiku inimese halba käitumist. Ka minu külaskäik Vilsandile ja Abrukale ning kohtumised saareelanikega näitasid, kui palju on Eestis tegelikult üksteise hoidmist ja armastust.

Mart

  • foorumi haldaja
  • vilsandlane
  • Postitusi: 70
    • Vaata profiili
Sulev Oll Maaleht 19-08-2009
http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/president-kais-paevaga-ara-maailma-lopus.d?id=25174653

President käis päevaga ära maailma lõpus

"Vilsandi ja Abruka tunduvad nii erinevad, nagu asuksid nad tuhande kilomeetri kaugusel," ütleb president, kui on ühe päevaga käinud ära nii Vilsandil kui Abrukal. Esimest korda elus.

President, kes need kaks saart ühe hoobiga üksteisest nii kaugele viis, on mõlema maa­tüki ja sealse rahvaga väga rahul. Õhtul Abrukalt tagasi sõites nõjatub ta Heili (see on Abrukaga ühendust pidav laev) istme seljatoele ning tõdeb, et on hea meel minna sinna, kus inimestel on hea meel.

Teid tervitan, härra...

Inimestel on tõesti hea meel. Seda juba Kihelkonnal, kus vast valminud rahvamaja ukseklaas enne tähtsa mehe tulekut lapiga üle libistatakse. Siis tõstavad oma teises ja kolmandas nooruses daamid rinnad lauluasendisse ning kõlab: "Teid teeer-vi-taaan, hääär-ra preeee-si-dent!"

Ei, siin pole mingil juhul tegu vallavalitsuse sunniga. Kihelkonna vallavanem Jüri Saar seisab küll lähedal, kuid ei vibuta taktikeppi. Laulu näol on tegu kümme minutit varem sündinud rohujuurega - naised ise tahtsid laulda ja oma presidendi päeva värvikamaks muuta.

Presidendi päev saabki värvikaks. Juba plagisevad tema vapiga Audi rattad mööda ajaloolist munakiviteed Kihekonnalt Papisaare sadamasse, juba sähvivad turvaautode sinised vilkurid. Ning alles mõned minutid tagasi on presidendist saanud Kihelkonna valla "Kultuurikulbi liigutaja 2009".

Vilsandile jõudmise käepäraseid võimalusi on kolm.

1. Paadiga.

2. Kõrge kõhualusega ja hea läbivusega autoga.

3. Jalgsi. Aga vahepeal võib tulla sügavam paik, kus vesi kerkib üle ujumispükste ning kaasas olevaid kompse on kõige arukam hoida pea kohal.

Presidendi tarvis on valitud kõige mugavam viis - või kujutate teda teekonnal, mida on kirjeldatud punktis nr 3?

Kaaskonda järele oodates sammub Toomas Hendrik Ilves mööda sadamakaid veesõidukini, tõmbab oranži vesti selga, heidab hoolitseva pilgu päästevestides pereliikmetele ja...

...juba naeratab talle Vilsandil Vikati sadamas oma raugematut naeratust Jaan Tätte. Mehed astuvad teineteisele vastu ning äkki näib, nagu muudaks Vilsandil viibimine nad võrdseks: Eesti riigivahi Ilvese ja Vilsandi saarevahi Tätte.

Mehed näivad sarnased, aga on siiski erinevad. Presidendil on peas nokkmüts kirjaga "Kaitseliit", Tättel must kootud müts. Presidendil on jalas toeka tallaga porijalanõud, Tättel varbad paljaks jätvad jalavarjud. Presidendil on seljas pikem kuub, Tättel lühem. Ei tea, kas seesama kuub, mis ühes laulus rebenes, libiseb läbi pea...

Rõõmus rahvas saab presidendi käepigistuse ning õiguse ennast ühispildile sättida.

Veoauto kastinurgas

Nüüd algab reportaažis lõik, mida palume mitte edasi lugeda neil, kes soovivad endiselt, et "Eestis Vene seadusi saksa täpsusega ellu viidaks". Või siis ELi seadusi eht-eestlasliku, pisut pugejaliku kohusetundega.

Nimelt sõidame saarel autodega, mis pole, ütleme hästi viisakalt, inimeste veoks mõeldud. Aga kui Eesti riik pole suutnud teha väikesaartele teid, millel teistsuguste autodega sõita, siis ei tohiks ta olla ka pahane, kui sõidetakse nendega, millega saab, tõdeb president ning ronib Mercedes-Benz Unimogi kasti.

Need, kes Saksa sõiduriista ei mahu, ronivad Vene UAZi kasti. Ning vana nõukaveoki juht Jaan Tätte võtab paigalt...

President peab kuulama rahvast

Tegelikult pole presidendi visiit siiski mingi lustisõit kadakate vahel. Hetkeks, kui ta Vilsandi ajaloolise sadamarajatise lahtise seinalaua vahelt sisse piilub, on ta juba kuulanud, mida oli rääkida

- keskkonnaameti juhil, hiidlasel Andres Onemaril,

- sama ameti biosfääri kaitseala nõunikul, päritolult vilsandlasel Arvo Kullaperel,

- Eesti Saarte Kogu eestseisuse vast valitud esimehel, Lümanda vallavanemal Tarmo Pikneril,

- Eesti Keskkonnauuringute Keskuse juhil Margus Kördil.

Muu hulgas saab ta teada, et

- linnukaitse on siin juba 99 aastat vana,

- saarel on 1200 lammast ja neid tahetakse juurdegi tuua,

- Vilsandil on õhuseire taustajaam, mis teeb iga tunni järel saaste jälgimisest kokkuvõtte. See seiramine on nii tähtis, et kui jaama arvuti kord rikki läks, sõideti Tallinnast Saaremaale ning saadeti kummiülikonnas mees kummipaadiga arvutit ära tooma. Seal, kus jää võimaldas, sõitis mees paadis. Ülejäänud kohtades lükkas ta paati ees või vedas järel.

Vaadake Rootsi poole!

Saareline asi ühesõnaga. Ilus ja vaikne küll, aga karm ja keeruline. Seetõttu ongi suvesaarlasi siin mitu või mitukümmend korda rohkem kui aastaringseid.

Võib-olla maksta saartel elamise eest peale, härra president? "Ei, kellelegi ei pea maksma selle eest, et ta kusagil elaks. Küll peab kõikjal Eestis olema võimalik elada täisväärtuslikku elu."

Neil, kes väikesaarte heaks midagi olulist ära teha tahavad, soovitab president otsida tuge Läänemere strateegialt.

Põhimõtteliselt tähendab see, et ühiselt tuleks leida lahendusi Läänemere regiooni keskkonna- ja muudele probleemidele, nagu meresaaste, kalavarude vähenemine, majandusarengu aeglustumine, energiasõltuvus.

"Praegu, kui ELis on Rootsi eesistumise aeg, peaksime sel suunal olema väga aktiivsed," rõhutab president Ilves. "Järgmine soodus võimalus saabub ju alles mitme aasta pärast."

Juuresolijad noogutavad asjalikult. Mõni neist kinnitab, et on asjaga juba tegelnud, tegeleb praegu või teeb seda üsna pea.

Et üht juttu kaks korda leheloos rääkima ei peaks: Läänemere strateegiast kinni hakkamist soovitab Toomas Hendrik Ilves samal õhtul ka Abruka elanikele.

Vilsandi tuletorni juures ilmnevad president Ilvese lennartmerilikud kalduvused. Nimelt läheb ta tõelise arhitektuuriharulduse, umbes 150 aastat vana Vilsandi merepäästejaama puidust paadikuuri juurde ja küsib, kas sisse ka saab vaadata.  

"Karl, kas sul kruvikeerajat on?" hüütakse Vilsandi Meteoroloogia- ja Hüdroloogiajaama töötaja Karl Teäri suunas. Mees kiirendab kõndi, kuid juba on hilja. President on hetkega teisel pool hoonet ja suunab pilgu päästejaama hämarusse.

Ongi maailma lõpp!

Presidendi soov on aga seadus ja varsti tõmmatakse uks raginal valla. Tõsi, midagi erilist hoone ei peida. Kerge kopituse lõhn seguneb läbi hõreda hoone puhuva meretuulega.

Järgmine hetk Vilsandi rannal on taas ajalooline. "Kui ei teaks, et üle vee on Rootsi, võiks arvata, et siin on maailma lõpp," tõdevad nii president kui tähtsad ja vähem tähtsad asjamehed ühiselt. Seega on president 15. augustil 2009 käinud ära maailma lõpus.

Sellest hetkest alates võtab ta juba vabamalt. Hoogsalt astub ta Jaan Tätte auto istmeteta kasti ning laseb ennast sõidutada sinna, kus...

Reportaaž katkeb siinkohal, kuna see, mis Tätte juures toimus, jääb võõrastest silmadest kaemata.

Mõni tund hiljem on president tagasi Saaremaal, Vilsandi poolt vaadates lausa mandril. Veel tund hiljem võtavad tema meeskonna autod robinal paigalt.

Maha jäävad OÜ Papissaare lehvitavad töötajad ning tühi taldrik, millel lebasid veel pool tundi tagasi vürtsikilud. Väga head kilud, muide. Ja väga hea leib, mille küpsetas Merle Lindmets. Ja väga hea või, mille tegi Katriin Kassuki vanaema Virve.

Veel jäi maha batuut, millel Kadri Keiu Ilves koos Papisaare lastega hüppas. Pole kerge olla presidendi tütar, kui pead ka laupäeval olema rohkem kui 10 tundi kaasas oma isa-ema ja teiste "ametlike isikutega", kes nüüd Roomassaare sadamas laevale astuvad ning kursi Abrukale võtavad.

Õnneks on sõit lühike ja varsti sirutab sealne saarevaht Rein Lember tulijaile oma käe.

Mineviku ja tuleviku vahel

"Kas vahetaksite elu oma talus elu vastu mõnel väikesaarel, härra president?" küsib ajakirjanik. "Mõnes mõttes elan minagi saarel," vastab ta. "Minu talu on kui saar keset võsamerd."

Veel ei vahetaks Toomas Hendrik Ilves elupaika seetõttu, et Ärmal on tema juured. Mitmesaja aasta pikkused juured.

Juurte juurde viiakse president ka Abrukal, kui ta miljonite kroonide eest rajatava sadama ära on vaadanud.    

Sõidame veoautoga. Tegelikult pole aga sõiduriist oluline. Tähtis on, et sõidame ning peatume Abruka kalmistul, mõtleme kirjanik Ülo Tuuliku eestvõttel elule ja tema kaduvusele. Samuti elavate kohustusele elada edasi, muuta minevik aeglaselt, kuid järjekindlalt tulevikuks.

Ülo Tuuliku pühalikkusele vastandub saarevahi Rein Lemberi naljamehe-olek. Mees astub sõidu ajal oma päevinäinud GAZi astmelauale ning teeb kastis istujatega juttu. "Võib-olla tulete hoopis meie juurde?" hüütakse kastist.

Aga ei, Lember tõmbub kabiini tagasi ja reisijad tõmbavad puuokste eest oma pead jalgade vahele.

Kuulsin, et tuttav hääl!

Tähtsa mehe juuresolekust põhjustatud pinge hakkab tasapidi hajuma. Isegi turvamehed, keerduvad juhtmed kõrvas, naeravad pooletoobistele naljadele kaasa.

Pärast angerja-uhhaad Abruka Majas on president valmis rahvaga kohtuma. Järjest surub ta põliste, poolpõliste ning päris uute abrukalaste kätt.

Soliidses heledas ülikonnas eaka mehe juures peatub ta pikemalt, lausub mõne lause.

"Kellega ma räägin?" küsib mees, Kuressaare linnavalitsuse endine töötaja, juristi haridusega Ülo Voltri äkki.

"Presidendiga!"

"Ah soo, seepärast tunduski hääl mulle tuttav!" lausub pime mees rõõmsalt. Veidi hiljem võib teda juba näha-kuulda Evelin Ilvesega meditsiiniteemadel vestlemas. See oli vist ka ainus kord, kui Evelin Ilvesel reisi ajal arstindusest juttu tuli. Muudel juhtudel oli teemaks ikka koduleiva küpsetamine. Või kodune leivaküpsetamine.  

Palju vähem diplomaatiliselt käitudes sõi Kadri Keiu Ilves samal ajal hulga magusat ning sõlmis suhted omaaealise tüdrukuga.

"Käime korraks minu juures!" pakub tüdruk, kelle juured ulatuvad Abrukale.

"Ei jõua, me peame varsti minema hakkama," vastab tüdruk, kelle juured ulatuvad Mulgimaale ning natuke ka Kadriorgu. Siis lisab lohutuseks: "Eestimaa on ju nii väike, siin me saame ikka kunagi kokku!"
« Viimasena muutis: 11:50 20.08.09 postitatud kasutaja Mart »